ÜHE PILDI LUGU | Heidi Hanso mardipäevast: „Kõige rohkem on meeles noosikoti jagamise tuhin – mis me saime ja kauaks head kraami jätkub!“

Helen Serka-Sanchez, 2. november 2020

Teletoimetaja Heidi Hanso (36) meenutab, kuidas ta lapsena koos venna ja õega Saaremaal kodukandis santi jooksmas käis. Päriselt külmetavatest varvastest hoolimata pakkusid talle rõõmu teistele mardiõnne viimine ja muidugi ka oma rikkaliku saagikoti jagamine.

Mis aastal on pildid tehtud?

Heidi Hanso: „Need vahvad vanad fotod on tehtud 1990ndate alguses, küllap ma seal seitsme-kaheksa-aastane olin. Pildil on vanem õde Hille, kes elab nüüd Türgis ja usinasti välispoliitikat kommenteerib, ning vend Heiki, kes juhib puuhooldusettevõtet ja tegeleb kogu hingega Saaremaad puudutavate keskkonnateemadega.“

Kui oluline oli kadri- ja mardipäev teie peres?

Heidi: „Mardi- ja kadripäev olid meie peres üsna tähtsad. Minu vanemad austasid ka nõukaajal Eesti kombeid ja tavasid, meil peeti jõulegi. Mardi- ja kadripäev olid iga-aastane traditsioon. Vahet polnud, mis ilm õues oli, lapsed aidati riidesse ja viidi 4 km eemale Orissaarde santi jooksma. Mõni aasta jooksimegi õe ja vennaga kolmekesi, teinekord olid meile seltsiks Hille või Heiki klassikaaslased. Kui ma juba suurem olin, käisin paar korda ka oma klassiõdedega marti jooksmas.“

Kuidas valisite repertuaari, mida esitasite?

Heidi: „Meil olid laulud, naljad ja mõistatused. Mina küsisin mõistatusi, laulsime koos ja nalju rääkisid Heiki ja Hille, sest minul ei jäänud need alati meelde. Vilja loopisime ja herneid ka – ikka nagu kombeks oli!“

Kuidas teid peredes vastu võeti?

Heidi: „Alati oli nii, et vanemad inimesed võtsid meid suure rõõmuga vastu. Neil oli harva kommi ja meile anti pigem sahvris säilitatud või hoopis kuivatatud õunu. Need olid sada korda paremad kui kommid! Vahel toodi kuskilt mõni kirsikompott või teeküpsiste pakk välja. Isegi raha anti ja see oli mulle ikka suur asi.

Orissaare alevis oli nii, et eramajadesse lasti meid pea alati sisse, aga paneelmajadesse nii palju ei lastud. See tekitas nördimust, kui me laulsime ukse taga ja toas pandi tuled kustu. Õues võis olla 15 või rohkem külmakraadi, sest sel ajal olid novembrid juba täitsa külmad. Eks me siis natuke sajatasime ja läksime edasi.“

1990. aastal Orissaares santi jooksmas: Väga külmast ilmast hoolimata käis Heidi koos oma venna ja õega igal aastal santi jooksmas. Väikseimana õnnestus tal endale saada need kõige ilusamad ubinad ja muud head palad. (erakogu)

Mis on sandijooksmisest sulle kõige eredamalt meelde jäänud?

Heidi: „Kõige rohkem on muidugi meeles noosikoti jagamise tuhin – uurimine, mis me saime, ja planeerimine, kauaks headust jätkub. Meeles on ka kõige ilusamate õunade jagamine. Üldiselt mul vedas, sest ma olin kõige väiksem ja mulle anti kõige paremad palad. Kuniks muidugi mina ja minu klassiõed juba ka minu noorema venna Hendriku ja õe Halliki kaasa võtsime ...“

Nüüd tunnevad lapsed võib-olla paremini halloween’i. Kuidas sinu lastel mardi- ja kadripäevaga lood on?

Heidi: „Minu lapsed ei tea halloween’ist kuigi palju – küllap seda, mis koolis ja teleris räägitakse. Ka mina ise ei tunne halloween’i tausta, et miks see komme üldse tulnud on. Kindlasti on ka seal taga ilusad traditsioonid, mis kommertsiks keeratud.

Eelmisel aastal käisime õe, tema lapse ja minu lastega marti jooksmas ning täiega äge oli! Seiklesime lähedal asuvates külades, laulsime, loopisime vilja, küsisime mõistatusi, aga vot anekdoote ei rääkinud. Lastele meeldis ja meile, suurtele, ka.

Kostüümide ja maskide meisterdamine oli muidugi suur töö, aga sai palju nalja. Kui vähegi kannatab, läheme selgi aastal santi jooksma, sest kes see ikka traditsioone elus hoiab kui mitte me ise. Tuleb tunnistada, et oli veidi kõhe, kas ikka tuleb välja ja lastakse sisse. Seetõttu valisime koputamiseks teadlikult ka talusid, kus traditsioone hinnatakse ja veel on neid inimesi, kes meid lapsena sisse lasid.

Mardi- ja kadrijooksmine on väga armas komme ning kui sotsmeedias pilte jagasin, ütlesid paljud, et käisid oma lastega ka. See tegi kohe eriti sooja tunde.“

Kes sinu ukse taga rohkem käivad – kas «pomm ja komm» või sandid?

Heidi: „Minu koduukse taha pole marte, kadrisid ega ka halloweener’eid jõudnudki. Eks ma elan ka keset metsa peaaegu inimtühja küla viimases majas. Ise marti joostes pole ma muidugi koduski. Aga igaks juhuks on ehk mõistlik paar kotikest kuivatatud õunu valmis panna ...“

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?