VAHEMERE HÕNG EESTI KODUS: Kreeka vibe’iga elamine Peipsi-äärses kortermajas

Laura Liinat, ajakiri Nipiraamat, 2. november 2020

Kreekas palju reisinud ja seal möödunud aastal ka abiellunud Anna-Liisa ja Timo Krumm on toonud Vahemere hõngu ka oma koju. Kui nende kasutatud toonid ja detailid kõnetavad paljusid, siis otsus teha seda Peipsi-äärses ahiküttega paneelmajas pole teps mitte tavaline.

Tallinnast ära kolimise mõte tuli esmalt Timol (31), kes kodukulusid kokku lüües tundis, et elu ei saa toimida nii, et tööl tuleb käia selleks, et sul oleks õhtul kuskile magama minna. Kuigi Peipsiääre vallas abikaasa vanematel külas käies oli ta paneelmajadest mööda sõites aastaid teadustanud, et neis ta küll kunagi elada ei tahaks, läks just vastupidi.

Anna-Liisale (32) on olnud see 1972. aastal ehitatud kaheksa korteriga elamu koduks ka varem, lausa tema 16aastaseks saamiseni. Peaaegu sama kaua oli korter aga hiljem seisnud tühjana, sest vanemad kolisid majja. Et Krummid olid laste maal kasvamise meelt ning emapuhkus ja kaugtöö võimaldasid kolimist, ei läinud kaua, et korterit korrastama hakata.

Rahustav vaade: Maja taha avanevatest köögi- ja lastetoa akendest paistab põllumaa – nii tundub, et elatakse täiesti looduse rüpes. (Robin Roots)

Nagu Soome ehitajad

Veel selle aasta alguses vastu võetud otsusele järgnes kiire kolimine, esialgu küll samas kandis elavate Anna-Liisa vanemate juurde, et oleks lihtsam ehitada, kui keegi samal ajal ka last hoiab. «Olime nagu Soome ehitajad: hommikul tööle ja õhtul koju tagasi, last nägingi ainult enne ta magamaminekut,» ütleb perenaine küll muigega, kuid tõdeb, et see oli raske aeg nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Viie kuu jooksul oli päevakava täis töid, mida abikaasadel tuli hoolimata puuduvatest oskustest teha ise. Korteriremondi jaoks olid Krummid planeerinud kindla kulutuste limiidi ja selleks kasutati laenu võtmise asemel oma pulmaraha ja sääste. Ehitusmehi eelarve aga ei võimaldanud.

Kuigi erinevalt logistikuharidusega Timost oli Anna-Liisa õppinud kutsekoolis siseviimistlust, siis tegelikult olid temagi teadmised osast töödest pigem teoreetilised. «Tagantjärele mõtlen, kuidas me olime nii julged arvama, et saame hakkama,» tundub naisele veel praegugi, et tegu oli julgustükiga.

Remont muudab inimesi: Timo ütleb, et enne tahtis ta ehituspoodi minnes sealt esimesel võimalusel jalga lasta, aga nüüd on seal juba täiega põnev! Eriti kui Anna-Liisa on enne Pinterestist snitti võtnud. (Robin Roots)

Igaüks vahetagu enda jagu katust

Tööd oli palju! Tühjana seisnud korteril oli muu hulgas hakanud lekkima katus, laest krohvi alla kukkunud ja korter niiskust saanud. Et nende kortermajas ühistut pole, oli varem katust vahetatud põhimõttel, et iga inimene teeb seda enda eest. Nii ühendasid Krummidki jõud alumise naabriga nende korteri ja koridori kohal oleva katuse vahetamiseks.

Üheks suuremaks tööks oli ka planeeringu muutmine. Tualeti ja vannitoa kokkuehitamine aitas oluliselt ruumi säästa. Läbikäidav tuba tuli ümber mõelda ja mõningad seinad maha võtta, et saada elamisele avarust. Kõik seinad olid aga ehitatud telliskividest, mistõttu tekkis väga palju lammutusjäätmeid. «Kokku viisime sõprade abiga ja vanematelt laenatud autoga Torma prügimäele ligi poolteist tonni prahti,» ilmestab Timo. Peamise raskuse andsid sellele kindlasti vannitoa kiviplokid.

Ahikütte võlud

Et tegemist on ahiküttega majaga, siis ühe esimese sammuna kutsusid abikaasad korstnapühkija. Vanast ajast olid seinte keskele kinnitatud radiaatoritorud, mis ahju küttes läksid soojaks ka tubades, kuid need oli targem eemaldada, kuna olid amortiseerunud ja roostes. Korteri mõlemad ahjud ja ka köögis olev pliit aga säilitati. Kuna aastaid tagasi jäid õues olevad kuurid vanematest puid täis, on ka eesootav esimene talv kodus hooleta.

«Paljud küll ütlevad, et puude tassimine on tülikas, aga tegelikult tood korraga vaid sületäie ja hõõguv süsi hoiab toad pikalt soojas. Sombuse ilmaga on ahjust tulev hõng ja soe ka hoopis midagi muud!» ei pelga Anna-Liisa ahjukütmist, sest ühest kütmiskorrast püsib kodu soe kolm-neli päeva.

Uus kuub: Endised mustad ahjud on Krummid võõbanud radiaatorivärviga valgeks. (Robin Roots)

Abilised lähiringist

Peale korstnapühkija said Krummid abi siiski ka teistelt. «Rääkisime töömehega, kes teeks karkassid, sest meil polnud endal õrna aimugi, kuidas see käib – millise sammu või vahenditega üldse ehitada. Kui ta siis kohale tuli, oli näha, et ega inimene väga taha seda teha,» sõnab perenaine. Ilmselt seetõttu, et projekt oli keerukas ja neil soov asjad kiiresti valmis saada. Nii pöördutigi abi saamiseks hoopis Anna-Liisa venna poole, kes töötab ehitajana. Kui oli võimalik, käis ta abis, aga kevadise koroonakriisi ajal tuli juhendamine kolida videokõnedele ümber, sest Eesti ja Soome piirid pandi kinni.

Timo otsis remondi ajal üles ka oma lapsepõlvesõbra, kellega polnud vähemalt kümme aastat näinud, kuid kes on samuti ehitusega sina peal. «Mõtlesin, et mis seal kaotada, tasub ikka nõu küsida. Tema nõustamise ja abiga on samuti palju asju tehtud ning hea meel, et remont on ka vana sõpruse taas elule puhunud,» on mees tänulik.

Ka vannitoa plaatimisele küsis pere hinnapakkumise, aga kui selgus, et sellele kuluks 1500 eurot, otsustas appi tulla hoopis Anna-Liisa ema. «Mõtlesime, et selle summa eest saaks juba väga lahedad plaadid ja kraanikausi,» muigab naine, tõdedes, et ehk oligi hea, et sellest asja ei saanud – õppiski kasulikke oskusi. Vaid elektri- ja osaliselt torutöid võeti tegema kohalik mees.

Kolinud vannituba

Korterisse sisenedes oleks vanasti leidnud eest pika koridori, mis suubunuks pisikestesse tubadesse. Nüüd on kohe esiku kõrval väikese aknaga lahtine ala, mis annab vaid aimu, et enne paiknes seal tualett ja selle taga sahver. «Paljud arvasid, et ega WCd nii kergesti ümber koli, aga me ei jaganud nende arvamust,» annab Anna-Liisa mõista, et ei tasu jätta jonni. Nii on nende vannituba nüüd suurem, kuid ei haki ülejäänud kodu liigselt osadeks.

Suurim heameel on kartuse ületamisest: Enim muretsesid Krummid just vannitoa pärast, sest seal ei olnud vaja panna ainult kipsi seina, vaid teha tuli torutöid, suunata kaldeid ja hoolitseda, et ventilatsioon oleks korras. Kui see kaelast ära sai, oli selge, et hakkama saadakse ka muuga. (Robin Roots)

Vannitoa suurimaks väljakutseks peavad Krummid põranda valamist, et see suubuks õige kalde all trapi suunas. «Ja sisseehitatud vann – see on minu remondi hiilgehetk,» ütleb Timo naerdes uhkusega. Vanni jaoks ehitasid nad karkassi, et see kulgeks äärest ääreni ja peaks pikalt vastu.

Kui vannituppa valati uus põrand, siis ülejäänud korteriga ei toimitud samamoodi. Paneeli peale erinevatel aegadel ehitatud laudpõrandad olid mõnest kohast kõrgemad, teisest madalamad. «Ideaalse tulemuse saamiseks oleksime pidanud kõik lahti võtma ja uuesti valama, aga sellist ressurssi meil polnud,» ütleb perenaine. Sellevõrra oli ka uue parketi panek keeruline. Ainsana vahetati ümber köögis oleva vana sahvriosa põrand, mis oli ajaga täiesti kreeni vajunud.

Ruumikas köök

Sahvrit siiski elamisse ei saanud, sest see oli naise vanematel juba varem välja lõhutud. Aga ehk ongi hea, sest nii mahtus Anna-Liisale kööki rohkem igatsetud pindu toimetamiseks. Vanad kapid võtsid nad köögist maha ja asemele telliti Ikeast mööbel. Kuna osa asju oli valikust otsas, soetasid nad kappide ja sahtlite sisusid erinevas suuruses, et neid hiljem kombineerida. Asju paika pannes selgus, et lisaks oleks tarvis ehitada midagi elektriahjule ümber. «Timo hoidis jälle peast kinni, aga lõpuks saigi sinna sobitatud üks üle jäänud sahtliboks,» jutustab naine innukalt, kuidas neil sünnivad paljud lahendused juhuse läbi. Väike vimka, et nurgapealsed sahtlid avanevad ülejäänud mööblist teisele poole, lisab ainult võlu.

Vannitoa peegeldus köögis: Ahi on kaetud samade keraamiliste plaatidega, mis on vannitoas põrandal ja seinas. (Robin Roots)

Sama leidliku idee on pere teostanud ka ahju taha – boileri ja tööriistade peitmiseks ehitasid nad nurka Anna-Liisa lapsepõlve riidekapi tükkidest uksega konku. Niimoodi on boiler kahesüsteemne: kui kütta pliiti, soojeneb ka seal vesi, kui mitte, saab kuuma vett toota elektriga. Anna-Liisa tõdeb, et kui oleks kapi ehitanud paar sentimeetrit laiema, oleks sinna mahutanud ka pesumasina. Nutikad on Krummid olnud ka laeliistudega. Kuna vana maja seinad ei jookse päris sirgelt, on erinevustega mängitud köie abil.

Rotangiparadiis

Kuigi köök on täis toredaid detaile ja väljapanekuid, siis tõeliseks pilgupüüdjaks on hoopis suur põllumaale suunatud aken. Eriti nauditavad on loodusvaated päikeseloojangu ajal. Samas suunas avaneb ka tütre Mila (1) toa avaus. Et Timo sisustuse koha pealt väga sõna ei võta, on Anna-Liisa just lastetoa täitnud oma suure lemmiku, rotangiga: Flying Tigerist soetatud peeglid, Decorast saadud vaibad, taaskasutuspoest Kummut ostetud tugitool, Etsyst tellitud laud ja tool, Facebookist soetatud lambid, Balti jaama antiigiosakonnast leitud mänguasju mahutav piknikukorv ja uhke riiul-kapp. Võib olla kindel, et see nimekiri saab ajapikku täiendust!

Pisikese inimese pisikesed asjad: Minidiivani kinkis Milale tema vanatädi esimeseks sünnipäevaks. Sellel on ka sahtel, kuhu raamatuid panna. (Robin Roots)

Enim hindab naine taaskasutusest pärit esemeid. Tartus käieski on neil kujunenud välja «tavaline ring», mille käigus tehakse tiir peale Aardla, Jõe ja Annelinna Sõbralt Sõbrale poodidele enne, kui minnakse muid asju ajama.

Kõik taas kasutusse

Teisele ringile ei võta pere aga mitte ainult poeleide, vaid ka enda elamise vana mööblit. Nii on Mila tuppa ehitatud lahtise esisega kapp, mis valminud korteri vanast materjalist, isegi stanged on tehtud raudtorust, mis ühendas seintel ja ahjul olnud radiaatoreid.

Riideid, voodipesu, kaste ja mänguasju mahutav hoiupaik sai meisterdatud osalt ka esteetilisel kaalutlusel, sest lapse toa sein oli kehvas olukorras ega võtnud kruve sisse, et sinna kipsi paigaldada. Samuti on selline kapp põnnile turvaline, sest Mila toa mööbli osas on Anna-Liisa ja Timo väga resoluutsed – kõik peab olema seina küljes kinni, et pähe ei kukuks, või niivõrd kerge ja pehme, et haiget ei teeks.

Kapi sisse on abikaasad kleepinud jupiti ka toas seinas olevat lõvidega tapeeti – Lõvi-plikale ikka iseloomuliku mustriga. Muidu peamiselt akna all olevat seinakatet ei tahtnud nad aga järsult ära lõpetada, mistõttu jätkub see ka kõrval seinal laineliselt loogeldes. «Nii jääb ka pistik tapeedi sisse ega tõuse väikeste sõrmede ja tähelepaneliku silma jaoks liigselt huviorbiiti,» näitab Anna-Liisa iga asja läbimõeldust.

Toa teises nurgas püüab pilku aga beežikas baldahhiin, mille Anna-Liisa tegi koos emaga. Selle rõngaks kasutati korteris olnud veetoru ja kangaks suurt voodilina. Alla õmbles Mila vanaema vanast laudlinast mati.

Mõnus pikutamisnurk: Veetorust ja voodilinast baldahhiini all on hea pikutada või mängida. (Robin Roots)

Pimekohtingult Peipsiveerele

Ka paari magamistoas on Anna-Liisa ema tekstiilide osas käed külge löönud. Taaskasutusest saadud katkise voodikatte parandas ta ära ja ülejäänud materjalist valmistas padjapüüridki. Lisaks voodipealsele mõjub sama ägedana ka selle peats ja tagune seingi. Mahesinisel taustal kõrguvad rõduehitusest alles hoitud prussidest tehtud mäed. Ja nagu paljudel muudelgi asjadel Krummide kodus, on ka sellel oma tähendus. «Kohtusime Timoga pimekohtingul, kui sõbrad meid kinno kaasa tassisid ja ütlesid, et leidsid mulle mehe. Ja no nii oligi! Vaatasime «Everesti» filmi ja sellest jäid meie kokkusaamist sümboliseerima mäed,» naerab Anna-Liisa. Pärast seda pole nad väga kinno sattunudki.

Tugevat suhet kinnitab ka nende ühine maitsemeel või suisa tööde jaotus, nagu Timo, osutades abikaasale, sõnastab: «Oi, see on väga lihtne – arhitekt on meil seal! Mina hoian trelli käes ja vaatan jooniste järgi, mis tegema peab. Ainuke visuaalne läbimurre mu elus on olnud see, kui naist valisin – midagi muud siin korteris pole väga minu ettekujutuse järgi tehtud.» Eks igas naljas ole ka killuke tõtt.

Uhke peats

Puuduva ehituskogemuse on Krummid kompenseerinud pealehakkamise ja nutikusega. Nii voodi kui ka sissekõnnitava garderoobi tegid nad magamistuppa vanadest mööblitükkidest. Voodi peatsi tellis Anna-Liisa aga uuena ja arvab, et see võib olla ka üks kallimaid asju nende elamises. «Sõbranna leidis selle, aga hinda vaadates polnud ma üldse kindel. Samas ei andnud see rahu, mitu päeva vaagisin ja siis ütles Timo, et kui see mulle nii väga meeldib, pean selle ikka ära tellima,» on naine ostuga rahul.

Pilkupüüdev voodinurk: Kuningliku peatsi ja seinal kõrguvate mägede ees on lihtne voodi, mille raami ehitasid abikaasad rõdulaudade ülejääkidest. Põhjaks said vana nõukogudeaegse voodi ribid. (Robin Roots)

Sõbralt Sõbrale poest leiti juhuslikult ka ideaalsed öökapid – sobisid nii stiililt kui ka mõõdult. Sentimentaalset väärtust lisab ka seinale kinnitatud Anna-Liisa vanaema vaibaklopits: «Võiks ju osta kuskilt uue, aga see, et vanaema on sellega oma vaipu uhanud, annab nii palju juurde.»

Kui üks pool magamistoast on nüüdseks paigas, siis teisele poole ihkab perenaine veel kummutit, kus asju hoida. Pooleli on ka magamistoast viiva rõdu, või nagu nad ise seda kutsuvad – päikeseterrassi sisustamine. Tõepoolest, kui päike paistab, jagub seda rõdule terveks päevaks ja tänu suurele aknale ka tuppa.

Samas suunas avaneb ka elutoa vaade. Sellel hoiavad nad aga peaaegu alaliselt rulood ees, sest sissepaistev valgus on väga intensiivne. Anna-Liisa tahaks leida akna ette siiski kardinaid, kuid järgib sellega oma põhimõtet: «Ma ei taha minna kangapoodi, osta kümme meetrit riiet ja lasta sellest midagi õmmelda. Pigem hoian silmad lahti taaskasutuspoodides. Nii on põnevam!»

Kombineeritud söögituba

Kuigi väike, on Krummid oskuslikult jaganud elutoa mõtteliselt kolmeks osaks. Algselt ahjuni ulatunud seina on nad kahe kolmandiku ulatuses maha võtnud, alles jäänud osa nurka on paigutatud söögikoht. Pooliku seina selle taustal värvis Anna-Liisa Tikkurila nefriiditooniga, millele segas heledama mulje saamiseks juurde valget. Seina äärtesse jättis naine aga teadlikult valged servad, nii et moodustuks justkui pannoo – selline lahendus on eriti hea juhul, kui tasapind pole ühtlane. Äärest ääreni värv tooks krobelised kohad rohkem esile.

Avatud sein: Elutoa ees oleva seina lõhkusid abikaasad kahe kolmandiku ulatuses välja, et anda korterile juurde avarust. (Robin Roots)

Kõrval olevale seinale, söögilaua kohale, on pere paigaldanud aga kaks mustrilist plaati. Seinapaneelide ümber keritud jõulutuled on lisaks aknale üks väheseid valgusallikaid elutoas. Kui söögilauaks värvis Anna-Liisa üle eelmise korteri köögis olnu, siis toolid tellis ta Ikeast juba enne remonti, kartuses, et mõni lemmikasi võib vahepeal otsa saada. Omapära lisamiseks õmbles naise ema neile ka padjad.

Häid asju mahub palju ühte tuppa

Ühte söögitooli tõstavad abikaasad aga tihti teistpidi, sest söögilaua kõrvale, toa teise nurka on mahutatud arvutilaud. Toaosa eristamiseks on nad seinale kleepinud mustad abstraktsed täpid ja paigutanud laua kohale riiulid. «Siin on hästi palju valgust ja samas pole tuuletõmmet, mistõttu on sellel hea hoida toataimi,» selgitab Anna-Liisa ühe viimase sisustuselemendi lisandumist. Lillede vahel on aga mitmeid kaltsukast või naise vanaemalt saadud nipsasjakesi, nt vanu kaltsiumipurke.

Elutoa mitmest nurgast kõige avaram on diivani- ja ahjupoolne osa. Istumiskoha ees laiub kreekapärane sinivalgetes toonides puuvillane vaip, mille perenaine juhuslikult leidis. «Mõtlesin, et sisestan Google’i otsingusse «sinine vaip» ja vaatan, mis see tulemuseks annab,» kirjeldab ta õnne, kuidas välismaise kaupluse asemel hoopis Eesti müüjani jõudis.

Kui nüüd veel midagi lisada, siis ilmselt on see diivanilaud. «Mul on seinapaneelide sarnaseid plaate – mõtlesin, et neist saaks armsa kohvilaua. Juba hoiatasingi Timot, et varsti on uus projekt tulemas,» naerab Anna-Liisa oma plaane.

Koridor pole teisejärguline

Tagasi ringiga koridori ja esikusse jõudes näeb ära veel paar põnevat lahendust. Nimelt teisele poole poolikut elutoaseina ehitasid Krummid garderoobi. Selleks läksid kasutusse nii karkassiprusside jäägid, vana riidekapi plaadid kui ka taguseks paigaldatud parketitükid. Seina otsa ehitati õhuline riiul, mis oli mõeldud taimedele. Elu sätib aga plaane enda järgi, mistõttu on püstakul leidnud koha hoopis praktilisemad esemed, mida iga päev vaja, nt autovõtmed, telefonid vms.

Krohvitud sein: Beežikas koridorisein sai sisekrohvi ja betoonilakikihi, et varjata ebatasaseid telliseid ning pisiauke. (Robin Roots)

Ka tubadeni viiva beežika koridoriseina on Anna-Liisa teinud huvitavamaks, kattes selle sisekrohviga. Algselt pidi tellistest laotud ja augukesi täis sein saama sedasi vaid põhja, kuid töö käigus otsustas naine luuagi sellise lõpptulemuse. Pärast kahte eri suunas krohvikihi pealekandmist lihvis ta seina kergelt üle ja kattis mati betoonilakiga, et see ei pudeneks.

Maaelu hüved

Kodu kaunistamine ei lõppe pere jaoks aga korteriukse sulgemisega. Nii on nad teinud hubasemaks ka väliskoridori, paigaldades põrandale lauad ja kaunistades esist. Ühes naabritega vahetati äsja välja ka püstaku hiigelsuur aken.

Kuigi tegemist jätkub, ei näi Timo ja Anna-Liisa oma otsust kahetsevat. Lausa vastupidi! Mõlemad nõustuvad, et maal on äge – siin ei istu ummikutes, näed aknast loodust ja lähed välja, millal tahad. «Me elasime linnas igavat elu – ei käinud kinos, bowling’us ega kasutanud muid linnahüvesid,» leiab naine. «Kui enne tulin reede õhtul töölt ega tahtnud kedagi näha, siis maal on teistmoodi – meil pole sissekolimisest olnud vist ühtegi nädalavahetust, kui keegi külas ei käiks,» lisab Timo ja muigab: «Sõbrad ikka küsivad, et mis sa siis teed, kui ei viitsi süüa teha ja tahaks koju tellida? Siis läheme ämmale külla!»

Kodu algab ukse tagant: «Vana maja ikka veidi kriuksub ja krigiseb, aga kui oled õnnelik, on ju kõik hästi!» leiavad Anna-Liisa ja Timo, kes on kaunistanud ja hubaseks muutnud ka korteri välisukse esise. (Robin Roots)

Nõuanded, mis aitavad hoida kokku nii raha kui ka aega

  • Pildista kõik üles. Kuigi Anna-Liisa kajastab nende ettevõtmisi ka Instagrami kontol @meieseitse, siis tegelikult ei saanud remondi käigus pildistamine üldse alguse huvist postitada. Enda tarbeks tehtud fotod on hiljem osutunud headeks abilisteks, sest neilt on hästi näha, kuidas juhtmed jooksevad. See on oluline, kui vaja midagi naelaga seina panna.

  • Ära viska vana mööblit ära. Vanast mööblist saab ehitada uusi asju. Nii pole Krummid ostnud millegi tegemiseks ühtegi mööbliplaati. Nad jätsid alles vanad riidekapid, sektsioonid ja voodipõhjad, millest said aknalauad, voodi, garderoobi riiulid ning esiku- ja lastetoa kapid. Stanged lõikasid nad vanadest radiaatoritorudest, baldahhiinirõngaks kasutati üle jäänud voolikut.

  • Mõtle laiemalt. Kui abikaasad poes põrandaliistude hindu nägid, pakkus Anna-Liisa välja kasutada neiks hoopis puitprusse. Kui päris liistud oleks läinud terve korteri peale maksma ligi tuhat eurot, siis ühe prussi said nad euroga.

Mida ise ehitamine õpetanud on?

  • Ainult nii õpid ka ise. Krummid on veendunud, et kellelgi töid teha lastes poleks nad ise õppinud mitte midagi – ei plaatimist, karkassi ehitamist ega ka tööriistade käsitsemist. Nüüd on tänu sellele ka igapäevased nokitsemised kodus kindlama käega tehtud.

  • Miks midagi on nii, nagu on. Ise tehes tead, et teed endale, korralikult ja hingega. Mõni asi ei pruugi olla selline, nagu peab, aga siis vähemalt tead, miks see pole nii. Kui töömees tuleb ja teeb natuke kehvasti, on nurinat rohkem.

  • Palu abi. Kui sul on sõpru või sugulasi, kel teadmised millegi ehitamise kohta, küsi julgelt nõu. Nende juhendamisel omandad põhitõed, et siis ise lihtsamini edasi minna.

  • Koosehitamine kas lahutab või ühendab. Timo on kindel, et kuigi tülisid ikka tekib, siis koos ehitamine annab kooselule garantii: «Kui ehitamise üle elad, ei lahuta enam mitte miski. Sama öeldakse ka reisimise kohta, aga ehitamine on palju intensiivsem.»

Vanaema vana klopits: Anna-Liisa on kasutanud kodukujunduses ära ka praktilisi, kuid sentimentaalse väärtusega esemeid. (Robin Roots)

Korteri kordategemiseks kulus 20 000 eurot

Krummid jälgisid remondi käigus pidevalt eelarvet, sest ehitati ja sisustati enda säästudest ning pidi kindel olema, et kõik saab tehtud limiidi piires. Nii ei tekkinud ettearvamatuid kulutusi, sest kohe oli arvestatud katuse- ja aknavahetuse, kogu korteri uue karkassi, vannitoa ja torustiku ehitamisega. Võimalikult soodsalt, aga samas maitsekalt, said nad üldpildis kõik, mida algselt soovisid.

Kulud kokku

  • Elektri- ja torutööd + materjal: 3000 €

  • Aknavahetus: 2500 €

  • Tööriistad: 2000 €

  • Parkett, lagi ja seinad (sh MDF-plaadid, parkett, kips- ja puitplaadid, karkassi puit, seinaliistud, laeliistuks köis): 3500 €

  • Katusevahetus: 500 €

  • Värvid, pahtel, krohv: 1000 €

  • Vannituba (sh sanitaartehnika): 1500 €

  • Kogu korteri tehnika: 2000 €

  • Köögimööbel: 1000 €

  • Sisustuselemendid (sh toolid, kardinad, diivan, madrats): 3000 €

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?