NIPIRAAMATU ARHIIVIST | Näitleja Kaili Närep: „Kuni pole sõda ja sa oled elus, on kõik hästi!“

Laura Karro, 2. november 2020

Pärnus elav ja töötav juuksurist näitleja Kaili Närep on nii teatris kui ka teles mänginud väga erinevaid rolle ja teab, kui õrn piir võib olla tegelaskujude ning päriselu vahel. «Kui olin seriaalis «Pilvede all» see õel vastik eit, kartsin pidevalt, et tänaval pannakse mulle kotiga.»

«Sarjas «Pilvede all» Beritit mängides olid kommentaarid igal pool ju sellised, et issand, kui õudne see Kaili Närep ikka on. Nägin, et mind kõõritati küll,» räägib Kaili (50) aastatetagusest ajast. Vaike rolliga seriaalis «Papad mammad» sai ta aga taas positiivsesse valgusse. «Kõik tahtsid mind järsku kallistada ja minuga pilti teha, lapsed autogrammigi,» räägib ta rõõmsalt näitlejatöö eripäradest.

Vaatamata vahvatele telekinorollidele, peab naine end peamiselt ikkagi juuksuriks, kellele mõnikord näitlemistööd pakutakse. «Olen mõelnud küll, et aitab juba. Mul läheb enda näitlejana käima lükkamisele palju rohkem aega kui neil, kes kogu aeg näitlevad. Ma ei loo endale ka mingeid illusioone – hea näitleja peab pidevalt tööd tegema, muidu ta stagneerub. Üks näitleja ütles, et ta võib ka kümme aastat mitte näidelda, aga sellest hoolimata mängib ta hästi. Ja tõepoolest, mängibki hästi. Aga minul selline enesekindlus puudub. Loomulikult ma saan hakkama, aga see on ikka teistmoodi neil, kes teevad seda iga päev,» põhjendab Kaili, miks ta arvab, et on pigem juuksur kui näitjeja.

Särtsakaid värve Kaili ei karda, pigem hoopis eelistab! (Robin Roots)

Kuhu ta siis lavalt kadus?

«Kui sa nühid seda ühte lauda tööl aastakümneid ja siledaks ei saa, siis mingitel hetkedel see väsitab ja muutub rutiinseks, aga kui sa teed vahepeal miskit muud, hakkad seda mänguvõimalust väärtustama,» räägib Kaili ümber nurga, miks teda väga laval ei näe. «Kui ma veel teatris tööl olin, oli mul ikka «nii ei saa» ja «seda ei saa» ... See oli nii kerge tulema. Olen aru saanud, et see kipub nii minema, kui laskud rutiini. Aga seda võin küll julgelt öelda, et mulle ei meeldi viriseda.»

Siiski möönab ta, et teatrist lahkuda oli raske. Kui ta 2009. aastal Endla teatrist koondamisteate sai, otsustas Kaili veidi aja möödudes minna psühholoogi külastamise asemel hoopis psühholoogiat õppima. Ta astus Pärnumaa kutsehariduskeskusesse hooldustöötaja erialale, kus õppimise käigus pani kõrva taha palju kasulikke nõuandeid endalegi. Selliselt endaga tegeledes saigi ta raskest eluperioodist üle.

Vastupidiselt kujunenud arvamusele on Pärnu toimekas ka sügisel. Mitmed kohvikud on ka siis avatud, kui turistide hordid enam suvepealinna tänavaid ei täida. (Robin Roots)

Kailil on lihtne nõuanne neile, kel on elus hetkel raske aeg, näiteks suhtemured või töölt koondamine. «Me kõik armastame ennast haletseda, meile meeldib nautida oma madalseisu, kannatamist ja üleelamist, aga sinna ei tohi kinni jääda,» ütleb ta. Selle asemel soovitab naine jälgida ennast, üritada vaadata end eemalt, kuidas sa käitud, sest kui suudad end distantseerida, tundub mõni probleem naeruväärne ja lausa ajab naerma, jagab näitleja enda kogemust. Selle oskuse on Kaili saanud puhtalt tänu näitleja erialale.

«Ma tean ka, et aeg parandab kõik haavad ja uni on väga hea ravim. Kõik asjad võimenduvad alati öösel: und ei tule ja hakkad probleemi ketrama, hüppa või aknast alla,» selgitab ta. «Kuni pole sõda ja sa oled elus, on kõik hästi. Tõsiselt! Igasugused teemad, kes mind armastas, kes mind vaatas, kes vaatas kedagi teist – see kõik on jama! Tuleb tunda rõõmu sellest, et elad, ja nii on. Sest surema peame me niikuinii. Ei tasu sellega kiirustada, Jumala eest! Sõbrad, mõttetu tegevus. Eneseraiskamine,» hüüab Kaili võimsalt õpetussõnu.

Mured on lahendamiseks

Elus hakkama saamises on ta ise meister. Olude sunnil on Kaili olnud kõrtsis nõudepesija ja kevadise eriolukorra tõttu, kui keegi juuksuris ei käinud, toppis ta RMK põllul kase- ja kuuseistikuid kotti. «Päike, tuul, lõbusad inimesed, ei mingit maski ega hüsteeriat!» kiidab naine oma kogemust. «Mõtlesin ka kohe, et ehk oleks aeg võtta käsile midagi aianduskoolis,» viskab näitlejatar õhku. «Mina olen alati koolis õppimise poolt. Mõni võib küll öelda, et milleks aega raisata, YouTube’is on kõik olemas, võta ja õpi. Olgu, hoidiste tegemist saad jah sealt õppida, aga leian, et selle vahendusel õpitut pole adekvaatne teistele inimesele pakkuda. Selleks, et midagi teada saada, tuleb uurida ja süveneda, tunnetada, lugeda, proovida, katsetada.»

Parim algus päevale

Enda heas vaimses ja füüsilises vormis hoidmiseks käib Kaili igal hommikul Sauga jõe vees. Tema sõnul on suplus suurepärane algus päevale. Mingit kohvi pole siis enda käima saamiseks vaja. Hommikul teeb naine silmad lahti, lippab üle tee ja silla juurest sulpsti vette. «Alguses ma ei julgenud kodu juures vees käia, et mida küll naabrid arvavad, aga varsti mõistsin, et iga päev pole mõtet kaugele sõita,» räägib ta.

Kaili: “Pikakaris, kui suve algul tegin Vana Baskini teatris proove Tallinnas, aga ujumas käisid vaid taliujujad. Ja Pikakaril neid jagub!“ (erakogu)

Aastaid kohviga liialdanud näitleja pidas kuuma joogiga pikalt pausi. Nüüd on hommikujook taas päevakorral ja see ei mõju sugugi halvasti. «Piiripidamisega on keerulised lood, sest eks näitlejad üritavad seda piiri ikka ületada. Kui vanasti tarbisid näitlejad liigselt alkoholi, siis nüüd tarbivad nad hoopis sporti!» Nii on ka Kailiga.

Oma esimese supluse tegi ta sel aastal kevadel, 23. aprillil. «Terve talve saatis hea sõber Ülle Kaljuste mulle pilte endast pärast veest väljatulekut ja see ajas mind vihale – tal on nii hea, tahan ka, kuidas siis mina sellega hakkama ei saa. Aga läksin ja sain!» meenutab naine ja on enda üle uhke.

Esimesed suplused nõudsid küll suurt tahtejõudu, kuid nagu öeldakse: iga uus harjumus kinnistub, kui tegeleda sellega vähemalt 14 päeva. «Esimesed ujumiskorrad tõid rõõmu eneseületusest. See oli tõestus iseendale, et miski pole võimatu. Kui päevake ujumata jäi, oli tunne, et midagi olulist on tegemata ehk siis ma ei saanud enda üle uhkust tunda. Kui oled endaga rahul, on jõudu tegutseda,» kinnitab Kaili.

Suvisel ajal käis ta ujumas Piret Kalda kingitud kerges hõlstis. «Piret tõi selle mulle Indiast. Mul oli täpselt samasuguse mustriga pluus seriaalis «Papad mammad» seljas. Ta rääkis, et kui seda nägi, siis see ajas teda nii naerma, et ta ei saanud seda ostmata jätta.»

Sügisel, ilmade jahenedes tahaks aga supleja midagi veidi soojemat selga panna. «Ühel hommikul otsustasin, et lähen ujuma oma valges hommikumantlis, naabrinaine imestas ukse peal, et kuidas ma niimoodi lähen. Noh, läksin siis poodi otsima tagasihoidlikumat versiooni, asfaldivärvi, et mind näha ei oleks. No ei olnud võtta sellist, aga oli neoonroosa, mis oli paras, ja mõtlesin, et see on valgest tagasihoidlikum küll. Käin siis roosa mantliga,» räägib näitlejanna naerdes ja lisab, et oma naturaalse halli peaga tahabki ta kanda just värvilisi riideid.

Loodusega koos

Suplemine on toonud Kaili ellu palju vahvaid seiku, näiteks kord sõitis üks paadimees mööda ja hüüdis: «13,2 (kraadi, toim.).» Kaili vastu: «Äge!» Ja ujus edasi. Teinekord kuulis ta jõe ääres üleriideid maha võttes kahe kalamehe omavahelist vestlust. «Mis asja see teeb seal?» küsis üks vene keeles. «Aaa, see. See läheb ujuma,» vastas teine, «see ei ole normaalne,» meenutab Kaili naljakaid juhtumisi.

Kaili: „Ähijärve septembrilõpu udune hommik pärast veealuseid vestlusi kalade ja tuttpüttidega.“ (erakogu)

Külmas vees karastamine muudab naise sõnul nii oluliselt enesetunnet, et sellest jääb sõltuvusse. Sõltuvus, mille üle ei saa nuriseda. Külmemate ilmadega veest välja tulles tekivad tal vaprusevärinad ja nn idioodi õnnetunne, millest pole sel hetkel midagi paremat. «Kõik asjad algavad peast. Kui mõtled, et sul on külm, siis nii ongi,» räägib ta.

Kaili on läbi terve kevade ja suve hommikuti supelnud, kus vähegi veekogu lähedal on olnud. «Septembri lõpus käisin Lõuna-Eestis. Hommikul ärkasin järve veerel, kõik auras, see oli müstiline,» kirjeldab ta ilusat varajast suplust. Teinekord oli hommikul suurema tuule ja tormiga jõevette ujuma minnes ühel pool Pärnut vihm, teisel pool päike ja tema ujus justkui vikerkaare all. «Mis on elul viga?» küsib ta selle peale. Kui ikka iga päev end loodusega nii seod, on kindel, et saad sealt oma ellu midagi vastu.

Tuusulas ujus Kaili koos partidega, kodu juures on talle sageli seltsiks jäälinnud, Tallinnas kohtus ta kord veelgi üllatavama kaaslasega. «Suvel, kui Vana Baskini teatri etenduse tarbeks olin Tallinnas proovides, käisin ujumas Pikakaril,» räägib ta, «ja ühel hommikul, mul pidi kott käest maha kukkuma – must luik rannas! Arvasin, et see on pelgalt balletiteema, aga ei, must luik ongi päriselt olemas ja hiljuti nägin teda seal jälle, tõusis lendu … See tundus mulle hästi märgiline,» jääb ta mõttesse.

Kuigi Kaili hindab looduse väge, siis ravimtaimi ta talviseks hooajaks ei korja. Aga ta käib hea meelega ringi avatud kõrvadega ja kuulab, mida teised tarbivad või teevad muredest ja haigustest ülesaamiseks. «See on puhtalt silmaringi avardamiseks ja teiste inimeste mõistmiseks. Tasub kuulata ja lugeda ka neid, kellega me nõus ei ole,» ütleb ta tungivalt.

Miks ta seda teeb?

«Külmas vees ujumine, seal ka väike võimlemine ja koju jooksmine ning rattaga tööle sõitmine – enda pidevas liikumises hoidmine hoiab serotoniini ehk õnnehormooni taseme kõrgemal ja tuju rõõmsa,» selgitab Kaili ja lisab, «mis ongi hea tervise saavutamiseks vajalik, sest kõik meie hädad algavad negatiivsest mõtlemisest!» Kes aga vette minna ei taha, sellel soovitab Kaili kõndida ja loodust vaadata, mis annab positiivseid emotsioone.

Kaili on Pärnu laps, seega elu peab käima ikka mere ääres. (Robin Roots)

Väga oluline tervise seisukohast on näitlejanna sõnul ka iseenda kuulamise oskus, mida ta on ajaga õppinud. «Kui ikka ei taha midagi teha, siis ära tee. No eks muidugi ole hommikuid, kui ei taha tööle ka minna, aga ikka lähed. Kohaneda tuleb,» kinnitab ta kindlameelselt ja tsiteerib Mary Poppinsit: «Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks.»

«Nautige elu ja ärge laske pisiasjadel ega eriarvamustel seda naudingut rikkuda. Need on tühised. Häid elamusi ja kogemusi saab liikudes, elust rõõmu tundes ja teisi inimesi nautides,» soovitab juuksurist näitleja elu läbi roosade prillide vaadata.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?