Juuksurist näitleja Kaili Närep: „Kui vaja, olen nõudepesija või rassin metsas − elus tuleb hakkama saada!“

Laura Karro, 2. november 2020

Raskustest üle saamiseks on Kaili saanud head õppetunnid teatrikoolist, mis siiani eredalt meeles. Sealsed markantsed õppejõud mõjusid toona küll karmilt, kuid praegu on kõike tore meenutada.

Elukool teatrikoolist

  • Pohmelliga tantsutunnis. «Ükskord pärast räiget pidu oli hommikul tantsutund praeguses Salme kultuurikeskuses. Tunni lõpus oli alati «Põdra maja» laulmine, samal ajal pidid käed-jalad kokku-lahku hüppama. Kõik olid näost rohelised ja kuidas siis õpetaja rahulikul ning malbel häälel ütles: «Kas teil oli eile mingi pidu? Te ikka öelge, võite muidu infarkti saada …» See oli sadistlik ärapanemine, aga kutsus korrale,» meenutab Kaili muigega näol.
  • Jõuga jalad kokku. Kord ei rahuldunud õpetaja sellega, et Kaili kursavennal ei läinud põlved kokku. Siis ta surus ise ja kõik nägid, kuidas sädemeid lendas.
  • Tunni alguseks kohv ja võileib õpetajale. «Ühel erialaõpetajal oli nõudmine, et tund algab täpselt kell 16, uks pannakse siis seest lukku ja laual peab selleks ajaks olema kohv ja võileib. Selle toomiskord oli meil kursakaaslastega omavahel ära jagatud. Tulime Kalamajast, jõudsime viis minutit enne tunni algust kohale. Ja siis tuli välja, et too päev oli olnud minu kord. Ma olin selle unustanud ... Küll ma siis jooksin! Mõtlesin, et ahah, täna on siis see kord, kui ma sisse ei saa. Poodi ei olnud ju ka maja kõrval. Aga täpselt kell 16 sisenesin klassi kohvi ja merevaigusaiaga. Mul oli tõesti selline tunne, et see ei ole võimalik. Hing oli kurgus!»

Tagantjärele mõtleb Kaili, et see oli jällegi hea õppetund. «Väga hea distsipliiniharjutus ja taas tõestus, et kõik on võimalik, kui on tahe. Kui jääd nurka halisema, et ei saa ega jõua, jäädki kõigest ilma. Jalad kõhu alt välja!»

Teater või kino?

Kui panna kaalukausile, kas teater või kino, siis Kaili tunneb end enda sõnul paremini teatris, sest seal saab ennast lahti mängida. «Teles on ju reeglina see, et lähed kohale, grimm peale ja läks. Teksti oled pidanud kohale sõites pähe ajama – ega seal ju aega ole. Paar korda tehakse läbi ja ongi valmis. Aga nagu ikka, paremad mõtted tulevad pärast, kuid siis on hilja!» räägib naine naerdes.

Kaili Närep: „Kõik on võimalik, kui on tahe. Kui jääd nurka halisema, et ei saa ega jõua, jäädki kõigest ilma. Jalad kõhu alt välja!“ (Robin Roots)

Kes köhis teatris?

Vana Baskini teatri sellesuvise etenduse kohta ilmus suvel artikkel, et keegi oli julgenud etenduse ajal köhida. Kailit see pehmelt öeldes häiris. «Kui sulle ei sobi see, mida näed, siis lahku,» ei mõista ta tarbetut kritiseerimist. «Samas positiivne, et etendus sai kajastust! Nii et artikli kirjutajale kiidusõnad, see etendus läks igati korda,» lisab näitleja.

Kaili Närep lõpetab laused

Naljakas lugu koolipõlvest … juhtus aastal 1984, mil banaan oli haruldus. Läksime klassiõdedega kodu poole, astusime Silla poodi sisse ja mis me näeme – banaanid. Kuna olime nelja-viiekesi, siis vist seetõttu saime terve kilekotitäie banaane. Sõime siis neid banaane Jannseni tänaval ja koored riputasime tee ääres kasvavate puude okstele, et kõik näeksid – siin on banaane söödud.

Köögis olen … väga loominguline. Külmkapis on mul alati vajalikud asjad selleks, et teha neist midagi, mida tegelikult ei tehta. Mulle meeldib keerata kokku kõikvõimalikke asju. Kõike seda, mis ei ole traditsiooniline. Kui midagi niimoodi ei tehta, siis mina kindlasti teen. Poeg on mul ka öelnud, et kas sa võiksid ükskordki teha ühte sööki ühtemoodi, iga kord, kui teed sama asja, on see teise maitsega.

Rasketel hetkedel aitab mind … rahunemine, keskendumine ja uni ning enese kõrvalt jälgimine.

Öökapil ootab lugemist ... hetkel pooleli olev Ingo Normeti «Ujuda selles jões». Kindlat lemmikžanri mul ei olegi. Pigem ma ei osta raamatut, sest ma ei taha väga «asjalik» inimene olla. Soovin, et mul poleks asjade kuhja, kui kord siit lahkuda tuleb – kes seda kuhja siis lahendab. Pooldan raamatukogusid.

Püüan elus vältida ... nii agressiivseid ja ründavaid linde ning loomi kui ka inimesi. Ma saan aru, et rünnak on parim kaitse, aga mille eest me ennast kaitseme, et peab kogu aeg kaitsepositsioonil olema. Kui inimene on väga pealetükkiv ja agressiivne, on ta tegelikult väga haavatav, nõrk ja õrn. Pigem eelistan avatud, rõõmsameelseid ja heatahtlikke inimesi.

Ma ei saaks elada ilma ... õhu ja veeta. Aga mida muud siis tegelikult vaja on?

Rasketel hetkedel saab Kaili abi rahunemisest, keskendumisest ja unest ning enese kõrvalt jälgimisest. (Robin Roots)

Oma nooremale minale ütleksin ... õppida, õppida, õppida. Ma olen talle juba ammu öelnud, et liiga ülbe olid. Aga see on ju klassika – mida vähem oled õppinud ja vähem tead, seda targemaks end pead. Mida rohkem sa õpid, seda aktsepteerivamaks ja sallivamaks muutud.

Mu suurim mõjutaja on … elu ise. Kõik, keda kohtad, kasvõi tänaval möödujad, kes vaatab mind kurja, kes rõõmsa pilguga − see kõik mõjutab. See on elukestev protsess.

Kui tahan puhata, siis ... lähen välismaale. Seal saan inimesi jälgida, pugeda teiste inimeste mõtetesse, mis on väga huvitav. Mu reisikaaslane Kiiri Tamm just kirjutas ahastusega, et kas me enam kunagi ei reisi. Enne ei venitanud kahe reisi vahel poolt aastat välja ja kui me mujale ei läinud, siis Riiga ikka, aga no praegu on sellegagi raskusi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?