Heidi Hanso: „Mind ei sega, kui kaerahelveste realiseerimistähtaeg läbi on: kui seal keegi sees ei ela, saab putru teha küll!“

Heidi Hanso / Nipiraamat, 3. veebruar 2020

Mul on tunne, et järjest enam eestlasi hakkab mõtlema sellele, kuidas ja mida ning kui palju me sööme. Mida ostame, mida säilitame. Ja mis veel tähtsam: kui palju me ära viskame. Ka mina, ja ma mitte ainult ei juurdle, vaid oskuste piires ka tegutsen.

Minu silmad avas sel teemal mõne aasta tagune telefonikõne ühelt tuttavalt, kes pakkus mu loomadele ühe Eesti jaeketi samal päeval realiseerimisaja ületanud, äravisatavat kraami. Tema sai seda oma loomadele (seadused keelasid seda kindlalt inimestele anda) ja kuna tema elukad ei suutnud kõike ära tarbida, oli ta lahke jagama. Muidugi, mõtlesin mina!Kuidas selline asi võimalik on?Vurasin autoga kohale, et oma ettekujutuses peale võtta närtsinud salatilehti, kuivetunud porgandeid ja ehk mõne leivakoti. Peale kõige selle ootasid mind ees kinnised banaanikastid, täiesti korralikud sibulad, olematute plekkidega õunad, sinihallitusjuustud, kringlid-saiakesed ja muu kõikvõimalik toidukraam. Mis seal salata, neist loomadele mõeldud banaanidest tegin ka kooke, krõpse, smuutisid.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?